Sellest motiivist on Mägi maalinud kaks peaaegu identset varianti, kus erinevused on vaid detailides. Mõlemad maalid on tehtud kas Tartus või Viljandis ning kuuluvad oma foonikäsitluselt samasse sarja samuti 1915. aastal maalitud portreedega romast ning romatüdrukust. Kõigis neis on taust mitte neutraalne ja umbisikuline, vaid värvi- ja mustrikirev.

Mägi intensiivne huvi mustrite ja ornamentika vastu pärineb ilmselt tema Pariisi-kogemusest ning on mõjutatud juugendlikust lähenemisest, mis kasutas kõige erinevama kultuurilise päritoluga mustreid oma teoste toorainena.

Mis puutub sireliõitesse, siis kuigi tegemist on Eestigi folklooris mitme pärimusega seotud taimega, mille kroonlehtede arvu seostatakse näiteks õnne või õnnetusega, on keeruline oletada, et Mägi jaoks võis antud kirjanduslik taust olla motiivi valimisel määrav.

On teada episood Mägi eluloos, kus sirelid on mänginud teatavat rolli. Pariisis olles tekkis tal suhe ühe venelannaga, ilmselt samuti kunstnikuga või kunstihuvilisega, kellega tutvuti Sügissalongis. Ühel hetkel kirjutas naine talle (kiri on dateerimata): „Armas! Minu 21. sünnipäev algas nii igavalt ja kurvalt /…/ Terve eilse päeva nukrutsesin ja väljas ei käinud. Suudlesin kaua ja palavalt Sinu lilli. See on minu ainus tõeline kingitus. Roos on täiesti lahti läinud ja ma nii kardan teda puudutada, et õied ei laguneks koost. Sirel justkui paitaks mu silmi.“ Võimalik, et kingitud sirelid hakkasid Mägi jaoks sümboliseerima või vähemalt meenutama kaotatud armastust.

Lilleõite lopsakus, rohkus, neis pulbitsev elujõud ja ennekõike koloriidikuhjatus olid ilmselt siiski palju määravamad.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.