Maalil on kujutatud Kesk-Saksamaal 1886. aastal sündinud Irmgard von Voigtländerit, kes oli kolinud Eestisse kümmekond aastat varem ning abiellunud lavastaja Karl Menninguga. Siiani on Irmgard von Voigtländerit nimetatud „aadlipreiliks“, kuid pigem kuulus ta jõukasse kodanluskihti.

Irmgard von Voigtländeri kohta käiv informatsioon on napp. Ta pärines kuuelapselisest perest (üks laps suri imikuna), tema nooremast õest sai kuulus viiuldaja (1922. aastal andis ta kontserdi ka Tartus) ning esimene naissoost viiuliprofessor Saksamaal. Irmgard huvitus hoopis teatrist, siirdudes vanemate vastuseisust hoolimata 1900. aastate alguses teatriuuendaja Max Reinhardti juurde režiiklassi. Just seal olevat ta tutvunud Karl Menninguga.

Koos saabuti Eestisse, Menningust sai Vanemuise esimene teatrijuht ning 1907. aastal sündis neil esimene poeg, neli aastat hiljem teine ja 1915. aastal kolmas. Kuigi õppinud avangardlavastajaks, taandati või taandus Irmgard Eestis elades koduperenaiseks, kes ei lavastanud ega näidelnud enam kunagi – tema ainus teadaolev panus Eesti teatrilukku on kostüümide annetused Vanemuise näitlejatele. Kaasaegsete mälestuste kohaselt olevat ta olnud „sügavbrünett, vurrukesed ülahuulel, ilus ja elegantne, tüübilt väga erinev eestlannadest“, kuigi eesti keele õppis ta kiiresti ära ning olevat seda rääkinud ilma aktsendita, samuti polevat ta suhelnud baltisakslastega, vaid ainult eestlastega.

Ilmselt just oma „tüübilt väga erinev eestlannadest“ väljanägemise tõttu sai Irmgard Menningust üks kõige enam portreteerituid naisterahvaid 20. sajandi alguse Eesti maalikunstis: lisaks Mägi portreele maalis Menningust kaks suuremõõtmelist portreed ka Nikolai Triik (1910 ja 1916), millest teine rippus Menningute elutoas. Kõigis neis töödes rõhutatakse Irmgard Menningu välimust: tema võõrapärast eksootilist nägu, aga ka elegantset hoiakut ja riietust. Moeajaloolase Anu Ojavee sõnul suhtusidki toona konservatiivsematest kodanlastest loovamalt rõivastusküsimustesse teatri- ja kunstiringkonnad, kes matkisid furoori tekitanud Vene balletietendustest innustatuna metropolide „kunstipärast“ rõivastusstiili.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.