Käesolev maal on ainuke näide Konrad Mägi inimesekujutusest, kus ei ole tegemist portreega. Ühtlasi on tegemist harvaesineva näitega Mägi loomingus, mille puhul võime rääkida mitte vahetust reageerimisest välisele impulsile, vaid teadlikust maalisüžee konstrueerimisest.

„Meditatsioon“ on dateeritud vahetult Saaremaa suvedele järgnenud aastatesse, mil Mägi elas ja töötas Tartus ning Viljandis. 20. juulil 1915. aastal saadab ta Marie Reisikule kirja, kus ütleb: „Kõige pääle on mul aga üks asi väga õnnestanud ja see on midagi, mida ma ikka ja hammu olen igatsenud teha, aga kunagi ei ole sellega hakkama saanud s.o. ei ole proovigi teinud. See on nimelt üks kavand Madonna jaoks. Nii kui katse on ta mul minu praegustest töödest kõige paremini õnnestanud, kõige spiritualsem nii värvides kui ka vormis.“ Ei ole teada, kas antud kiri puudutab just käesolevat maali, sest näitusele pandi teos alles 1917. aastal nime all „Pannoo. Meditation.“

Maali tekkelukku on loetud Edgar Allan Poe novelle. Nii kirjutab Artur Adson mälestustes: „Olen temalt [K. Mäelt] ostnud 1917. a kevadel Tallinna kunstinäituselt maalingu „Meditatsioon“, mis pidi olema tehtud ühe Edgar Allan Poe jutu alusel. Sellel kujutatud hallis ülepea heidetud looris naine, roosikimbuga vööl, keset väga värvirikast maastikku, rippus meie Nõmme-kodu seinal kuni meie põgenemiseni.“ Kuna Adson ja Under olid Mägi head sõbrad, võis kommentaar Poe kohta tulla Mägilt endalt.

Poe olevat olnud just toona Mägi lemmikkirjanik, kuid võib-olla mäletab Adson veidi valesti. Nimelt kirjutab umbes samal perioodil Mägile tema noor sõber Johan Leppik, kes teatab: „Mul on Teile üks üllatus: E.A. Poe laulud 28 E. Dulaci värvilise pildiga. Ma arvasin, et ta Teile rõõmu teeb.“ Tegemist on Edmund Dulaci illustratsioonidega Poe raamatule „Kellad ja teised luuletused“ (1912), kus Dulac kasutab sarnast pikkade mustade juustega naisekuju müstilises keskkonnas. Seega ei ole võimatu, et Mägi teos sündis nii Poe luuletuste kui Dulaci illustratsioonide koosmõjul.

Samuti on nähtud naisekujus meediumit. On teada, et juba Helsingis osales Konrad Mägi spiritistlikel seanssidel ja Eestisse naasnuna aitas neid ka läbi viia. Kuulus tantsijanna Ella Ilbak, kes võis olla ka antud maali modell, sõbrustas Mägiga ning istus sageli tema ateljees. Ka tema osales neil seanssidel.

Maali pealkiri viitab aga Rudolf Steineri teosoofiale. Steineri ideestiku kohaselt on võimalik läbi meditatsiooni kogeda nähtava maailma taga olevat kõrgemat sfääri. Steineri õpetusega puutus Konrad Mägi kokku juba Norras viibides. 1909. aasta kevadel pidas Steiner näiteks Oslos loengu teosoofia ja apokalüpsise seotusest – kas toona samuti Norras viibinud Mägi sellel loengul osales, ei ole teada. Mõnede väidete kohaselt olevat Mägi maalinud isegi Steinerist portree, kuid sellest pole mitte mingeid täpsemaid andmeid.

Tõnis Tootsen on välja pakkunud veel ühe selgituse ja toob kirjandusliku paralleelina välja Friedebert Tuglase novelli „Maailma lõpus“, mille avaldamine jääb vahetult maali valmimisaega. Tuglas maalib selles pildi saarest, millel elab hiiglaneitsi.

„Ta oli kõikjal, kuhu pöördusin: puis, järvis, niitudel. Taevas ja maa oli teda täis. Teda ei olnud üks, teda oli loetlematult palju, teda oli kõik. Lopsakas rohi oli nagu tema juus /…/,“ kirjutab Tuglas. Samuti iseloomustab saart ülilopsakas, ulmeline floora. Kui hiiglaneitsi hakkab oma tumedat varjupoolt näitama, muutub ka floora: „Terved alad olid kaetud lilledega, mille hiigelõiekarikad olid inimese naha värvi. Nad murdusid jala all ja paljastasid sisu, mis oli verine kui toores liha /…/“ Viimaks surmab peategelane tolle naise ning „ta veri voolas liivale, voolas merre; nägin, kuis vesi punaseks muutus“.

Tuglas kirjeldab ka neitsi juustesse põimitud hõbeniite ning loori, mis tema pea ümber oli. Samuti kirjeldatakse, kuidas neitsi õhtuti koos ühe teise hiiglasega päikeseloojangut vaatab. On oletatud, et Tuglas kirjutas novelli Marie Underile mõeldes. Sealjuures on Underi Tuglasele kirjutatud armastuskirjade pakile (ilmselt Elo Tuglase käega) kirjutatud „Hiidneitsi kirjad“.

Kui nii, siis on Mägi maalinud teose, mis tõukub Tuglase ning Underi armastusloost, maali ostab aga hoopis Underi uus kaaslane, kuna teos kuulus Marie Underile ja Artur Adsonile.

Maal rippus Adsoni-Underi erinevates kodudes, alates 1933. aastast eramus Tallinnas Rahumäel. Eestist lahkudes nad maali kaasa ei võtnud, see jäi samasse majja kolinud Friedebert Tuglasele, kelle käest jõudis maal juba 1946. aastal Eesti Kunstimuuseumisse.

Marie Under ja Konrad Mägi suhtlesid palju laiemalt kui ainult käesoleva maali kontekstis.

Marie Under on käesoleva maali olemasolu oma kodus fikseerinud ka 1918. aastal ilmunud luuletuses. Allpool katkend:

Lamp – suure päikse väikene rivaal ‒
on ootel laual siidikleidi punas.

Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:
noor naine kaetud silmil, hardus-lunas.

(Luulekogus „Sinine puri“, tsüklis „Interjöörid“.)

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.