Seriaalse lähenemisega alustas Konrad Mägi teadaolevalt juba Norras, kuid põhjalikuma printsiibina Saaremaal. Siin valis ta korduvalt mõne motiivi ning kujutas seda viisil, kus rakurss jäi enamasti samaks või vähemalt sarnaseks, küll aga muutusid näiteks värvivalik, kompositsioon või motiividetailid. Seriaalsus on huvitav modernistlik lähenemisnurk ning pole täpselt selge, kuidas ja miks jõudis Mägi sellise käsitluslaadini just Saaremaal. Motiivi kordamist aina uutes variantides kasutas Mägi ka Lõuna-Eesti maastikes ning oma Itaalia-perioodil.

Seriaalsus vähendab motiivi unikaalsust, vaade kordub ja kordub ning esiplaanile tõuseb modernismile iseloomulik maali iseväärtuste otsimine. Me ei hakka võrdlema mitte maalide literatuurseid süžeesid (need on sarnased või peaaegu identsed), vaid pöörame rohkem tähelepanu nihetele faktuuris, pintslikirjas, koloriidis, samuti muutustele atmosfääris ja teatud detailide teisenemisele.

Seriaalsuse kasutamine on samas julge samm modernistliku kunstnikumüüdi õõnestamisel, kuna motiivi unikaalsuse kadudes vähenevad ka osundused autori geniaalsusele. Kunstnik ei ole seriaalsel lähenemisel enam ainukordsete kunstiteoste looja, vaid pigem teatud printsiipide kontseptuaalne uurija. Ta ei ava meie jaoks enam erakordset ja tundmatut, vaid hakkab kordama juba eelmistest maalidest tuttavakssaanut.

Seriaalsus läheb vastuollu ka Konrad Mägi enda kunstnikumüüdiga. Mägi lähtus emotsionaalsetest afektidest ja maalis impulsiivselt, mis on toonud kaasa tema tõlgendamise rahutu ja pidevalt muutuva autorina. Seriaalsus tähendab aga kontrolli, vaoshoitust, süstemaatilisust. Maalimisteo alustõukeks ei ole ühekordne emotsionaalne afekt, vaid tuttava kordamine, mis tähendab tugevat ratsionaliseerimist. Oma varastes kirjades tühistas Mägi ratsionaalsuse osatähtsuse kunstis, kuid seriaalsus toob selle tema enda loomingusse tugevalt kaasa.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.