Ka siin maalil tunneb Mägi huvi hoopis San Giorgio Maggiore saare ning sealse basiilika vastu, mis moodustab mitme tema maali süžee keskpunkti. Täpset põhjust säärase seriaalse huvi vastu on raske nimetada – Mägi ei ole maininud antud kirikut oma kirjades ega märkmetes. Võimalik, et ta sai inspiratsiooni Claude Monet’ seeriast (1908), kus kunstnik kujutab samuti San Giorgio Maggioret mitmel maalil – Monet näitas seeriat esmakordselt 1912. aasta mai lõpus Pariisis ning Mägi oli just sel hetkel sealt lahkumas. Kas Mägi viibis veel neil päevil Pariisis ja kas ta nägi suurt tähelepanu äratanud väljapanekut, ei ole teada.

Mägi on töötanud ilmselt gondlis: visandanud kavandi ning hiljem selle Tartus maalina teostanud. Sarnaselt teistelegi Veneetsia vaadetele (ja ka Monet’ seeriale) ei ole hoolimata suvisest turistiuputusest maalil näha ühtegi inimest.

Võimalik, et motiivi valimisel paelusid teda ennekõike esteetilised küsimused, kuid samas võib välja tuua Mägi loomingus korduva vertikaali motiivi, seda just Saaremaa ning Veneetsia maastikes. Vilsandil kujutab ta seriaalselt sealset tuletorni, Veneetsias aga San Giorgio Maggiore saare basiilikat ja selle kellatorni. Käesoleva töö puhul on Mägi valinud ka vertikaalse formaadi, mis üldiselt on tema maastikuvaadetes olnud siiani väga haruldane.

Nii sellel teosel kui veel mõnel Veneetsia maalil on veel üks kummaline vertikaalne objekt: must rist pildi vasakus servas. See rist on juba ka antud töö eskiisil, mistõttu ei saa tegemist olla hilisema lisandusega ning kuna rist kordub, on raske oletada, et Mägi lisas risti impulsiivselt ja mingeid sümboolsusi silmas pidades. Samas, näiteks samal aastal Veneetsias maalinud ja ka San Giorgio Maggioret kujutanud Austria maalikunstniku Carl Molli maalil antud risti pole ning ka laiemalt puudub siiani täpsem selgitus, millega võis tegu olla.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.