Kinni kaanetatud tumedate pilvedega taevas. Silmapiiri enam ei ole, see on puudega kinni müüritud ja puudevahed on värvunud mustaks. Must on ka järvepind, milles peegeldub kogu ülejäänud maailm. Sellel maalil pole enam märkigi heledusest ja avarusest, mis täidab Konrad Mägi Saaremaa maale. Maailm on tume ja väljapääsuta paik, kus pole õhku ega vabanemist.

1916. aasta suvel sõitis Mägi Võrumaale. Teda kutsusid talle tundmatud inimesed, kes olid kuulnud, et kuulsa kunstniku tervis on kehv. Nad tahtsid, et Mägi kosuks, kuid tema tervis keeras siin korraks sedavõrd kehvaks, et ajalehtedes arvati: Mägi on suremas. Ta tervenes, kuid nüüdsest muutuvad tema maalid justkui millegi aimamiseks. Tumedad toonid, närvilised vormid, dramaatilised taevad, pingestatud rütmid – Konrad Mägi eksistentsiaalne äng tungib esile. Isegi siin suvisel Võrumaal, kui ta Võru külje all asuva Verijärve kaldal istub ja päevade kaupa looduses maalimispaiku otsides ringi rännata võib, ei saa ta lahti tundest, et midagi on lõppemas.

Või ei pea see paika? Sest siin maalil on tegelikult kaks maailma. Järve pind on muutunud suureks peegliks, kus on näha nii taevas kui puud. Taevas ja maa saavad selles peeglis üheks, see on justkui unenägu või reaalse maailma pikendamine. Kas maailm ei lõppegi siin maalil, vaid muutub hoopis lõppematuks?

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.