Lõuna-Eestis maalides võib mitmetes maalides näha Konrad Mägi hingeseisundit, mis oli jõudnud depressioonini. Kriisist annavad märku mitmed elemendid, sh värvivalik, mis muutub tumedamaks ning summutatumaks. Samuti toimuvad muutused Mägi maastike kompositsioonides. Kui need olid varem avatud ja kaugustesse ulatuvad, siis nüüd muutuvad need suletuks. Maaliruumi sulgumine, intiimne kapseldumine ei ole Mägi puhul märgiks turvalise paopaiga otsimisest, vaid on pigem nii ruumilise kui ka vaimse klaustrofoobia väljendus.

Pärast Pariisist saabumist räägib Mägi oma kirjadeski väljapääsmatustundest. Nii kirjutab ta 1915. aasta veebruaris Aleksander Tassale, kus kasutab fraase „kuskil olla ei ole“, „juba fantaseerin, kuidas ja kuhu siit ära pääseks“, „kaoks kuskile ära Siberi poole“ ja „tahaks võimalikult siit kaugele saada“. Nendega rõhutab Konrad Mägi ennekõike oma vaimset surutist, kuid see väljendub ruumilistes kujundites, kus korduvad kujutlused vähesest, kitsast ruumist, kust väljapääsu ei ole.

Ka käesoleval maalil näeme ruumi sulgumist ning igasuguste minekuteede puudumist. Samas kallab Mägi kogu metsamassiivi ette tekkinud väljaku üle tema toonase perioodi kohta ebatüüpiliselt erksa päikesevalgusega, mis loob esmapilgul kummastava vastuolu klaustrofoobilise, sulgunud ruumi ja intensiivse, lahtise valguse vahel. Teiselt poolt võime ka Mägi valguskäsitlust näha teatava ülevõimendusena, mis võib olla tunnistuseks allasurutud pingete vedruna vabanemisest.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.