Eesti kujutavas kunstis oli sootemaatika haruldane. Kuidas ja miks kujutas Mägi just Norras sood, ei ole täpselt teada. Küll aga võib märgata huvitavat paralleeli 1909. aastal Noor-Eesti III albumis avaldatud Gustav Suitsu luuletuse „Soolaugastel“ (kirjutatud 1908) ja Mägi maali vahel. Suitsu luuletus kõlab nii:

Soolaugastel

Täis laukaid sügavaid on soode süli.

Kas on neis roostevesi, nii tume, keeletu
või vaatab maa alt valu, nii mustav, meeletu?

Täis laukaid sügavaid on soode süli.

            Veest tõusvad mullid üles hõbedased.

Oh igatsused, salajad soovid soode sees,
oh unenäod, mis korraga kaovad tühjuses!

            Veest tõusvad mullid üles hõbedased.

On kängus, maani längus maarjakased.
Sookamar petlik kõikumas käija jalge all,
kus umbe sumbund, mutta maetud voolud laguval.

On kängus, maani längus maarjakased.

Musttuhat sääski surub soode üle.
Neid langeb näkku, suhu, neid imeb veresse,
neid tungib tahtmisesse, neid poeb südame.

            Musttuhat sääski surub soode üle.

Näeme siin mitte ainult sünkroonset sootemaatika aktualiseerumist Konrad Mägi ja Gustav Suitsu loomingus, vaid ka teatud paralleele. Maalil on mitmed kased ning tumedast mustavast soolaukast kerkivad hõbedased mullid. Paralleelne on ka soo seostamine nägemuslikkuse, unenäolisuse ja ebamäärasusega, kus vormid muutuvad ning kindlat jalgealust pole kusagil tajuda. Säärane sootemaatika sünkroonne ilmumine Eesti modernsesse kirjandusse ja maalikunsti ning seeläbi looduse müstifitseerimine on märkimisväärne ja võib kõneleda teatud põlvkondlikust hoiakust, kus ühtaegu ammutatakse loodusest ning sellega seonduvast folkloorist, kuid muudetakse need isiklike psühholoogiliste pingete ruuporiks ja modernsete vormiotsingute katsepolügoniks.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.