Käesolevat maali võib vaadata eksistentsiaalses võtmes. Konrad Mägi looming tegeleb programmiliselt ainult suvevaadetega, meie ees avanevad lopsakad ja igihaljad maastikud ning me ei näe pea kunagi raagus puid, lehetuid oksi, lume alla mattunud maapinda ehk looduse kidumist, hääbumist ja seeläbi aastaringi, laiemas mõttes aga eluringi loomist. Kui vaadata Mägi maalikorpust tervikuna, siis torkab silma, kuidas ta 1910. aastate teisest poolest alates projitseerib oma surmahirmu ja võib-olla ka surmatungi mitmetesse Lõuna-Eesti vaadetesse, ent laiemas eksistentsiaalses plaanis ei soovi ta surma kohaloluga tegeleda – seda justkui looduses või olemasolus laiemalt polekski. Säärane kirglik tegelemine elujõuga muutub aga ühel hetkel peaaegu painavaks, see torkab silma ja paneb küsima, kas lõppematu suve kujutamise ja talve eitamise taga on tõesti vaid esteetilised kaalutlused või me võime rääkida millegi traumaatilise kompenseerimisest ja hirmude sublimeerimisest?

Talvine vaikelu, millest aimdub elu hetkelist lakkamist, on seega haruldane näide Mägi loomingus mitte ainult kujutatud aastaaegade või edasiantud meeleolude võrdluses, vaid ka eksistentsiaalses plaanis.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.