Käesoleva töö motiiv asub Roomas Villa Borghese lähedal Borghese aedade peasissekäigu juures. Tegemist on 18. sajandil valminud Merehobuste purskkaevuga (Fontana dei Cavalli Marini), mille eest siirdub samanimeline tee parki. Mägi elas siit mitte kaugel Eesti saatkonnas ning ilmselt olid Borghese aiad tema jaoks kiiresti tuttavaks saanud paik.

Konrad Mägi saabus Roomasse 20. detsembril 1921. aastal. Ilm oli mõõdukalt soe ning Mägi saatis oma esimese postkaardi sellest linnast, kirjutades: „On niisugune tundmus nagu oleks üle hulga aastate koju jõudnud. Kuigi praegu siin väga ebamugav elada on, siiski tundmus suurepäraline ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha − siin tunnen elul mõtet olema.“ Roomas viibis ta kuni järgmise aasta veebruari lõpuni, kui ta sõitis läbi Napoli Caprile ja saabus tagasi Rooma 1922. aasta aprillis, jäädes nüüd juuni esimeste päevadeni. Tema kirjad adresseeritakse Via Cola di Rienzo kolmekorruselisse majja, mis asub poolel teel Vatikanist Villa Borghese juurde. 1922. aastal asub siin värske Eesti saatkond − just siia saadetakse Mägi post ning võimalik, et siin Mägi ka ööbis. Roomas valminud tööde hulk on teadmata, kavandite seast leiab mitmeid Rooma-ainelisi visandeid, kuid kas kõik eskiisid lõpetati maalidena, ei ole teada.

Sarnaselt Villa Communales valminud maalile kasutab ka siin Konrad Mägi vaatenurka, kus pildi paremasse serva jääb fragment purskkaevust, pildi südamesse siirdub aga puudega ääristatud allee.

Miks Mägi Roomas ja Napolis järsku pargimotiive kujutama hakkas, pole lõpuni selge. Kõigile maalidele on iseloomulik teistsugune ruumiperspektiivi kujutamise viis kui seni ning võib-olla paelusidki Mägit pikad pargi sügavusse siirduvad alleed, mis lubasid maaliruumi teistmoodi – teravamalt, dramaatilisemalt – konstrueerida kui siiani. Samuti mõjusid pargid kahtlemata eksootilistena, seda eriti tänu oma purskkaevudele ja skulptuuridele ning eksootiline oli alati Mägit tõmmanud. Siiani oli Mägi jätnud peaaegu alati kujutamata ka inimesed keset loodust, kuid nüüd pargimotiive maalides on ta mitmel korral visandanud anonüümsed inimfiguurid. Siiski on raske oletada maalilist vaimustumist inimeste kujutamise võimalusest, selleks on nad liialt remargilaadsed, samuti ei ole Mägi eriliselt rõhutanud parkide romantilist atmosfääri (puudealuse hämaruse asemel on maalid väga valgustatud, ajaloolisi skulptuure pole eraldi välja toodud, purskkaevud on kujutatud vaid fragmentidena jne) ega ka vastupidi, nende idealiseerivat geomeetriat (piirjooned hajuvad, rangelt korrastatud süsteem on ebamääraste kontuuridega jne). See, mis parke defineerib, on Mägi maalidel jäänud kujutamata. Seetõttu võib kõige tõenäolisemaks oletada siiski Mägi huvi teistsuguse ruumikujutamisviisi vastu.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.