Veneetsia. Uhked gondlid kahes pildi servas nagu kulissid teatris, ja nende vahelt avaneb vaade lavale – San Giorgio Maggiore saar ning samanimeline kirik. Käes on 1920ndad, maailm on täis uusi tehnoloogiaid ning uuendusi, kuid Mägi on võlutud sajanditevanusest – sest seal oli tema jaoks midagi, mida ta oma kaasajas ei suutnud näha. Ajatust. Salapära. Sest küsimus ei ole ainult linnavaates, selles mustavate majaakendega kitsas pöidlajämeduses ribas mere ja taeva vahel. Mägi ei lepi romantilise linnavaatega, ta hakkab seda dramatiseerima: muudab taeva kummaliselt elavaks, nagu oleks sinna tõmmatud lööklaine või plahvatuse jäljed. Selle epitsenter on kiriku kohal, heledam jõudu täis ring algab sealt ja muutub hajudes tumedamaks, süngemaks, sügavamaks. Ja taeva peegeldus pildi allosas, kus tumesinine meri on rahutu ja närviline, kandmas enda peal gondleid, millel paadimeesteks mustavad figuurid. See pole pelgalt vaade Veneetsiale, imetlus selle romantilise linna vastu, vaid Mägi otsib siit samasugust müstilist või metafüüsilist kogemust nagu oma loodusvaadetes.

Teoste reprodutseerimine ilma omaniku kirjaliku loata on keelatud.