Darja Jefimova
2023. aastal sai kaitstud Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitse ja konserveerimise erialal magistritöö “Mägi materjalid. Konrad Mägi maalide haprusest tehniliste uuringute valguses”. Selle raames teostati mitmeid tehnilisi uuringuid Eesti Kunstimuuseumi kogus olevatele Konrad Mägi maalidele. Põhifookus oli peamiselt pildindusuuringutel, mille alla kuuluvad röntgeni-, ultraviolett- ja infrapuna fotograafia, mis võimaldab näha seda, mis paljale silmale jääb nähtamatuks.
Samuti kasutati pigmentide tuvastamiseks elemendiuuringuid, mille läbiviimine ei nõua värviproovide võtmist, mistõttu on see õrnema kultuuripärandi uurimisel väga efektiivne lähenemine. Erinevate tehniliste uuringute kaudu on võimalik ammutada infot kunstniku loomemeetodite ja -materjalide kohta, mida oleks võimalik ekspertidel rakendada teiste Konrad Mägi tööde atribueerimisel, pakkudes ühtlasi uusi perspektiive kunstniku teoste säilitamise osas.
Reeglina järgis Konrad Mägi lõuendi esmase ettevalmistusetappi, milleks on loomse liimi (näiteks kondi- või kalaliim) peale kandmine. Sellel sammul on mitu funktsiooni: see moodustab justkui kile, mis muudab lõuendi jäigemaks ja siledamaks ning kaitseb seda värvikihtide happelisuse eest. Liimiga kaetud lõuendile lisatakse tavapäraselt ka läbipaistmatu kiht krunti, mis lisab maalile strukturaalse toe ning optilise aluskihi pigmentidele. Mis teeb Konrad Mägi maalid hapramaks on asjaolu, et kunstnik tihtipeale ei katnudki krundikihiga oma maalide alusmaterjale. Eriliselt torkab silma krundi puudumine just Mägi varajaste tööde puhul Norra- ja Saaremaa perioodis.
Krundi kasutamata jätmise on kunstnik teadlikult välja toonud, jättes kompositsioonis nähtavaks puutumata puhta lõuendi pinna. Seda eripära on võimalik jälgida näiteks Kumu püsiekspositsioonis eksponeeritud maalil “Merikapsad” või mitme teise Norra maastiku puhul. Kruntimata lõuend jäädvustub UV-pildil erk-valgena, mis on loomse liimi fluorestseerumise tunnus.
“Norra maastik” (1908-1910)
Valgelt fluorestseeruvad kohad viitavad ainult loomse liimiga kaetud lõuendile.
Konrad Mägi maalid paistavad eriliselt silma oma võime poolest erakordselt fluorestseeruda – UV lampide abil löövad ühed pigmendid särama, teised sulanduvad tumelillasse massi, kolmandad muutuvad aga hoopiski mustaks. Ultraviolettvalguse abil on võimalik sel moel ka oletada, mis pigmentidega on tegemist. Näiteks kui roheline värv muutub UV-valguse käes mustaks, võiks tegemis olla smaragdrohelisega. Ühte erilist pigmenti oli võimalik tuvastada ka maalil ”Viljandi maastik”, kus paistab silma neoon-roosa värv – teadaolevalt ainus pigment, mis sarnaselt fluoresteerub on ajalooline pigment krapplakk. Pigmentide helendamist võimendab samuti asjaolu, et Konrad Mägi üldjuhul ei lakkinud oma maale üle, nimelt vana lakk on tuvastatav piimja kihina ultraviolettkiirguses, mis summutab värvide fluoresteerumise omadust. Maali lakkimata jätmine on modernism kontekstis ootuspärane ning seda praktikat järgisid ka paljud 20. sajandi alguse meistrid.
“Viljandi maastik” (1914-1915)
“Viljandi maastik” UV-foto
Paljud värvid, mis on nähtavale valgusele läbipaistmatud, võivad infrapunavalguses muutuda läbipaistvaks. Nii võivad välja tulla maalikihi all olevad alusjoonised, mis sisaldavad süsinikku (nagu näiteks pliiats või süsi). Konrad Mägi lõuendmaalide alusjooniseid on infrapuna piltidelt paraku raske tuvastada. Mõnel juhul raskendab seda heleda krundikihi puudumine, teisal jällegi pastoosne või mitmes kihis peale kantud värvikiht. Tihtipeale visandas Mägi õlivärvidega ka otse lõuendile, kavandades oma põhilised kompositsiooni elemendid (nagu horisondipiir ja maastiku kulgemised) ette kiirete ja peenikeste pintslitõmmetega, kasutades piirjoonte tõmbamiseks peamiselt sinist värvi.
Magistritöö raames tehtud uuringute põhjal tuli selge alusjoonis välja ainult “Võrumaa maastikul”. Selle maali puhul oli alusjoonise nähtavaks tegemisel kindlasti abi tumenenud pappi katvast õhukesest heledast krundikihist.
“Võrumaa maastik” (1915-1917)
“Võrumaa maastik” infrapunafoto
Vähemmärgatavaid, otse liimistatud lõuendile tehtud visandlikke jooni esines ka maalil “Norra maastik männiga”.
“Norra maastik männiga” (1908-1910)
“Norra maastik männiga” infrapunafoto
“Norra maastik” detailfotod
Kummalise fenomenina Konrad Mägi maalide infrapuna piltide puhul on see, et nii mõnegi töö puhul “kaob” signatuur või mõni kompositsiooni element nagu puud või põõsad. Signatuuri kadumine on seletatav, kui Mägi segas signatuuri kokku näiteks punase (mis ei ole hästi loetav infrapunas) koos taustal oleva värviga. Puude kadumist võiks seletada sellega, et kunstnik naases oma maalide juurde tagasi pärast nende valmimist (kui õlivärv oli juba kuivanud) ning täiustas kompositsiooni.
“Kasaritsa maastik” (1915-1917)
“Kasaritsa maastik” infrapunafoto
Mitmete Konrad Mägi maalide puhul torkab silma kunstniku pastoosne maalipind ja nüansirikkad pintslitõmbed, mis justkui ristuvad maali motiivil kujutatuga: keset lagedat taevast või põlde jooksevad paksud pastoossed jäljed, mis joonistavad välja justkui oma mustri maalipinna all. See justkui viitaks sellele, et pealmise kihi all on peidus veel alumine kiht, mis on üle maalitud. Ülemaalingute hüpoteesi kontrollimiseks otsustati viia maalid röntgenisse. Viiest röntgenisse viidud maali puhul ainult üks (“Veneetsia”) peitis enda all teist maali. Teistelt joonistusid aga välja Konrad Mägi maalitehnikale iseloomulikud impulsiivsed ja rikkalikud pintslitõmbed. Arvatavasti viitavad jämedad pintslilöögid temperamentsele kompositsiooni katsetamisele ning ette visandamisele või elavaloomulisele krundivärvi pealekandmisele, et tõhustada õlivärvi haakumist lõuendi külge.
Näiteks “Pühajärve” puhul on peamine erinevus röntgeni ja originaali vahel just taeva piirkonnas, mille ülesehitus on lõpptulemuses pisut teistsuguse kuju saanud, kuigi teostuslaad on sarnane. Antud röntgenipilt visualiseerib hästi Konrad Mägi kompositsiooni ülesehitust, mille puhul motiivi kesksel kohal olev objekt (puu) on maalitud üsna kiiresti ja vähemate kihtidega, kuid seda ümbritsevat taevast ja veekogu on veel pikalt täiendatud ja ümber tehtud, lisades aina juurde pintslilööke ja laseerivaid värvikihte.
“Pühajärv” (1918-1920)
“Pühajärv” röntgen
“Veneetsia” (1922-1923)
“Veneetsia” röntgen, mille alt tuli välja tundmatu daami portree.
Ühe eripärana, mis ei kattu 20. sajandi I poolel levinud maalimispraktikatega, on Konrad Mägi lokaalsete värviliste kruntide või alusmaalingute kasutamine. Antud hüpotees sai välja töötatud uurides Mägi maalide mikropragusid mikroskoobi abil, kus mõningate maalide alumistest kihtidest hakkasid välja tulema justkui “ebaloogilised” värvid. Roheliste puudegrupi alt tuli erksat punast või oranži, valge pilve alt helelilla ja ooker. Pärast mitme maali uurimist ilmnes, et sama värvi krundid kordusid erinevate teoste puhul. Mitmete maalide puhul tuli ühe värvilise alusmaalingu alt veel teisigi välja.
Võiks oletada, et Mägi kohandas enda käe järgi vanade meistrite nagu Rubens ja Titian imprimatura ehk värvilise alusmaalingu tehnika, kuigi toona olid pigem levinumad pruunid alusvärvid. Impressionismi ajal oli aga antud tehnika väheses kasutuses ja reeglina eelistati kasutada valget krunti. Värviline krunt võiks oma eripära poolest lihtsustada maalimisprotsessi, luues keskmisi toone või tumedate varjude põhja. Võimalik, et Mägi kasutas värvilist alusmaalingut sel eesmärgil, et luua küllastunud ja tonaalselt mitmekülgsemaid värve, mis üksteisest läbi kumades loovad eripärase värviefekti.
Mikroskoobipilt “Võrumaa maastiku” taeva piirkonnast.
Elemendiuuringute puhul rakendati uuringuteks mittedestruktiivset (mis ei nõua värviproovi võtmist maalil) pigmentide määramise meetodit XRF (portatiivne röntgenfluoresentsanalüsaator), mis aitab tuvastada erinevaid metalliühendeid maalipinnalt. Antud uuringute põhjal on võimalik oletada, et Konrad Mägi paletti kuulusid järgmised pigmendid: pliivalge, tsinkvalge, kinaver, kroom punane, umbra, kaadmiumkollane, preisisinine, koobaltsinine, smaragdroheline, malahhiit ning kroom roheline. Üksikutel proovidel on võimalik oletada ka asuriidi, punase ookri ja Napoli kollase kasutust.
XRF masina kasutamine maali “Romatüdruk” pigmentide määramisel
Darja Jefimova on Eesti Kunstimuuseumi maalikogu hoidja, kes kaitses 2023. aastal Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas oma magistritöö “Mägi materjalid. Konrad Mägi maalide haprusest tehniliste uuringute valguses”. Magistritöö põhjal kureeris ta näituse “Konrad Mägi lähivaates” Kumu kunstimuuseumis (19.10.2023-14.04.2024). Magistritöö käigus dokumenteeriti ligikaudu kolmkümmend Konrad Mägi maali.